Uue aja teemadel saab rääkida ka "vanas keeles"
Kas omas keeles saab kõigest rääkida? See on küsimus, mida mõnikord küsib Eesti piirkondlike keelte kõnelejate noorem põlvkond, kuid mida ei küsi nende keelte edendajad. Elu on alati muutunud: tulevad uued tehnoloogiad, toidud ja töövahendid ning nendest ikka räägitakse. Kõigest peab saama rääkida, seda ka näiteks mulgi keeles.
Enamik piirkondlike keelte ehk murrete (nii põhjaeesti kui ka lõunaeesti murrete) sõnavarast on kirja pandud ajal, mil ei kõneldud sellest, kui mitu miljonit eurot jooksevhindades moodustas sisemajanduse koguprodukt. Pigem oli jutuks see, kui palju Mustik ja Kirjak piima annavad, kui palju tallesid lambad tõid ning kas tänavuse saagiga saab kevadeni läbi. Murdekeele talletajad soovisid nii sajand tagasi kui ka viimastel kümnenditel pigem teada seda, kuidas vanal Mulgi-, Seto- või Võrumaal elati, seega koguti rikkalikku etnograafilist sõnavara pööramata liigset tähelepanu toonase aja muudele tegemistele. Nõnda ongi nii Tartu Ülikooli arhiivis kui ka Tallinnas, Eesti Keele Instituudi murdekartoteegis hulgaliselt sõnasedeleid, millel on talletatud endisaegsete tööriistade ja nende osade nimetusi. Eriti ohtralt on näiteks kangastelgede osi ja muud kanga kudumisega seotud sõnavara. Kindlasti tulebki käsitööoskusi põlvest põlve edasi anda. Tõsi on aga see, et praegu vanaemade-vanaisade keelt kursustel ja sõnaraamatute toel õppivad noored esiteks ei oma enamasti ka eesti keeles ettekujutust sellest, mis on soalaad ja niietamine, ning teisalt ei ole neil noortel oma tegemistest rääkides nende sõnadega midagi peale hakata. Tuleb tunnistada, et tihti on endisaegsete sõnade tähendusväli hämar ka murdesõnaraamatute koostajatele.
Muutuvad ajad
Elame selles mõttes õnnelikul ajal, et näeme enda ümber arenemas mitmeid kirjakeeli, mis on meile kõigile kui mitte tuttavad, siis vähemalt enam-vähem arusaadavad. Võõristust ega arusaamatust ei tekita ei mulgi-, võru-, seto-, sõru-, hiiu-, muhu- ega kihnukeelsed raadiouudised. Veel kaks-kolmkümmend aastat tagasi piirkondlike keelte taaselustamise ajal võis kuulda arvamusi nagu võro keel on kõnelemiseks, selles ei kirjutata ja seda on raske lugeda või piirduti omas keeles kellegi tsiteerimisega. Muidugi on iga naljalugu naljakam, kui seda kõneldakse seto keeles… Praegu on inimesed aga harjunud lugema võrukeelset Uma Lehte, setokeelset Setomaad ja mulgikeelset ajalehte Üitsainus Mulgimaa. Kõigis neis kajastatakse omas keeles ikka tänapäeval toimuvat, sest uuema aja nähtustest peab saama rääkida ja on vaja rääkida ka pärimust hindavas kogukonnas. See tähendab ka vastava sõnavara olemasolu keeles.
Ajast aega on inimeste ellu tulnud uusi asju, nähtusi, esemeid. Rahvad on kokku puutunud naabritega, kellelt on olnud õppida midagi uut ja kasulikku, mis on elu lihtsustanud. Ka suurem osa eesti kirjakeele sõnavarast moodustavad laen- ja võõrsõnad. Nende hulgas niivõrd tavalised igapäevased asjad, nagu lusikas ja kahvel, kauss ja taldrik, kartul ja makaronid, käärid ja haamer, masinad ja autod, pintsel ja kunst, näärid ja vastlad, sõsar ja tütar. See nimekiri on väga pikk ja naljatamisi võiks mõelda, et kas eestlased ja teised läänemeresoomlased, kes kasutavad samu sõnatüvesid, enne neid laene üldse millestki kõnelda said? Eks kindlasti, ent millegipärast kõneleme elusolendite hammastest balti laenu kasutades, olles jätnud omaaegse pii tähistama vaid tarbeesemete, nagu reha ja kamm osi.
Kuidas mulgi keelde uusi sõnu saadakse?
Uutest asjadest ja nähtustest rääkimiseks on vaja sõnu nende tähistamiseks. Kuidas näiteks mulgi keelde uusi sõnu saadakse, sellest rääkis mulgi keele õpetaja ja edendaja Kristi Ilves 28. novembril Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse mulgi jututares. Kristi Ilves toimetab mulgikeelseid uudiseid Vikerraadios ja ajalehes Sakala, ta on ka ajalehe Üitsainus Mulgimaa ja mulgikeelse Tähekese toimetaja ning sage esineja erinevatel omakultuuriga seotud sündmustel. Võiks öelda, et Kristi on kahel jalal kõndiv mulgi keele kehastus. Kõik need rollid eeldavad mulgi keeles rääkimist ja kirjutamist ning sageli on teemad Ilvese sõnul vägagi tänapäevased: "Sõnavara om ku elun engeke, ta eläp ja kasvap üten elu endege. Talle mõjuve poliitika, äri, kultuur, täädus, tehnika ja nii edesi."
Mulgikeelsete tekstide loomisel on alatihti tarvis teha n-ö keelekompromisse, sest – kuidas muidu saaks rääkida moodsatel teemadel keeles, mille uusimad sõnad pärinevad eelmisest ja üle-eelmisest sajandist? Jah, olulised on ka teemad, sest kui endistel aegadel kõneldi põlluharimisest, heinateost ning karjas- ja õitsilkäimisest, siis nüüd huvitavad meid peened väljamaa toidud, iluteenused, erinevad spordialad, kaasaegne tehnika. On palju mõisteid, mida talupojakultuuris ei tuntud, näiteks kaugsuhe, kärgpere, valgusaasta, valgussaaste, globaliseerumine. Sajanditagune sõnavara jääb napiks uutest töökohtadest ja ametitest rääkides.
Milliseid uute sõnade loomise viise rakendatakse?
Kohalike keelte edendajad on aga tõestanud, et ei seto-, võro- ega mulgikeelses kirjasõnas jää millestki kõnelemata. Kui on tarvis ajalehes kirjutada tänapäevaelust ning tänapäevastest asjadest ja mõistetest, siis on selleks vaja ka tänapäevast sõnavara. Uue sõnavara loomiseks rakendatakse mitut viisi elik moodust.
- Esiteks võetakse eesti ühiskeele sõna ja sobitatakse see oma keele häälduse- ja morfoloogiaga. Nii näiteks on lõunaeeesti keeles kõrgenevad kolmandavältelistes sõnades pikad keskkõrged vokaalid (ee > ii, oo > uu, öö > üü), näiteks mulgi riagiirma 'reageerima', integratsjuun. Samasugused mugandamise näited on lugeda ka novembrikuu Setomaa lehest: "Raali Ain sai Eesti Rahvakunsti ja Käsitüü Liidult OMA märgise kohaligu tuurainõ kasutamisõ iist tuutih" (Setomaa, november 2024, nr 11 (420), lk 1). Nii võru kui seto keeles on kohanenud puutri 'kompuuter' – klassikaline näide sellest, kuidas võõrsõna võetakse üle alates rõhulisest silbist. Paljudes eesti murretes ei ole sõnaalgulist konsonantühendit, nii on ka mulgi keeles raat 'traat', leit ’kleit’, luun 'kloon'. Mulgi keeles ei ole järgsilpides o-d, st keelde sobivad sõnad kujul nagu autumaat ja robut 'robot'.
- Teiseks ja ehk suupärasemaks uute sõnade saamise viisiks on leida võõrale sõnale omakeelne vaste. Nii on võru ja seto keeles oma koha leidnud pudsunudsija 'tolmuimeja'. Kristi Ilves on aga leidnud järgmised mulgikeelsed sõnad: iistseisja 'patroon', endetäädmine 'identiteet', maatäädus 'geograafia', käräje 'arvamusfestival', ambatohter 'stomatoloog'.
- Kolmas moodus on kasutada tuttavaid sõnu, mis annavad edasi mõiste sisu. Selles on mulgid eriti leidlikud. Mõned näited: purjumiiter 'alkomeeter', perrälaulmine 'karaoke', ulgaullutemine 'massimeedia', väerüübe 'energiajook', mitmeväeautu 'hübriidauto', tossutuut 'suitsuandur', karmutuut 'vinguandur', vargatuut 'karmutuut', juussejaku 'juuksepikendused'.
Uute sõnade loomise juures on kolm tähtsat põhimõtet: selgus (sõna peab andma mõiste sisu hästi edasi); pikkus (sõna ei tohi olla ülearu pikk), suupärasus (sõna peab sobima oma keele hääldussüsteemi). Vahel on tulnud selguse huvides teha ka kompromisse. Nii ei saa mulgi keeles sõnaalgulise kaashäälikuühendi ärajätmise reeglit kasutada näiteks sõnas president.
Uued lõbusad mulgikeelsed sõnad on Kristi Ilvese peas mõnikord sündinud lihtsalt töö käigus elust enesest. Kui Vikerraadio mulgikeelsete uudiste intervjuu salvestamist segas lehepuhuri põrin, sai see mulgi keeles lehepõrriks. Kokkuvõtteks – ükski jutt ei jää üheski Eestimaa keeles rääkimata ega kirjutamata. Samasuguses kitsikuses uute mõistete nimetamisel oldi ka eesti kirjakeele uuendamise aegu umbes sada aastat tagasi, kui laenasime soome keelest sõnad, nagu aare, haldama ja moodustama. Rääkimisel tuleb lihtsalt olla loov ja julge!
